Biokompensatsioonilise lähenemise teoreetilised alused alimentaarse rasvumise ravimisel

Galina Grossmann

Meie poolt välja töötatud, kõhnumisprogrammi (G. Grossmann, 1995) ja kõhnumiskuuri (G. Grossmann, 1998) kujul esitatud biokompensatsiooniline lähenemine alimentaarse rasvumise ravimiseks on saanud heakskiidu mitme aasta jooksul G. Grossmanni Inimbioloogia ja -ökoloogia Keskuses, Tallinnas, Eestis.

Praktika on näidanud, et nimetatud lähenemine on tulemusrikas nii alimentaarse kui ka mitme teise rasvumise ravimise puhul. Alimentaarse rasvumise korral võimaldab see lähenemine kaotada kuni 10 kg liigsest kehakaalust kuus, lisaks reguleeritakse hüpotalamuse keskuste tööd ühes uute toitumisautomatisme väljatöötamisega, nii et enamik inimesi suudab ka tulevikus kergelt säilitada normaalset kehakaalu.

Käesolevas töös vaadeldakse toitumise regulatsiooni mehhanisme, mis on rasvumise ravimise biokompensatsioonilise lähenemise teoreetiliseks aluseks.

Võtmesõnad: rasvumine, ravimine, kehakaal, stabiilne kaal

Biokompensatsiooniline lähenemine kehakaalu vähendamisel on toimingute kompleks, milles asendatakse tsivilisatsiooni poolt väärastunud toitumissättumused ja toitumiskäitumine bioloogilises mõttes inimese jaoks normaalsete sättumustega, st toimub toitumiskäitumise biologiseerumine.

Toitumise reguleerimise kesksed mehhanismid. Nagu teada (R. F. Schmidt, G. Thews, 1997; G. Loogna, 1996 jt), paiknevad toitumisega seotud käitumise reguleerimise keskused hüpotalamuses, mis omakorda paikneb vaheaju keskmises osas.

Vaheaju on fülogeneetiliselt väga iidne. Ta pärineb roomajate ajastust.

Hüpotalamuses on esi-, kesk- ja tagatuumade grupid. Nad osalevad ainevahetuses, südamevereringe reguleerimises ja teistes organismi vegetatiivsetes funktsioonides, sealhulgas ka toitumises. Hüpotalamuse keskused katavad anatoomiliselt üksteist ning kujutavad endast neuronite ahelat, mis sisaldavad suurel kogusel programme. Nii võib näiteks nälja või küllastumise tunnet esile kutsuda eksperimenditingimustes, liigutades elektroodi kaitsekeskusest vaid kümnendiku millimeetri kaugusele.

Neid programme võivad aktiveerida aju kõrgemad struktuurid, nt limbilise süsteemi struktuur ja meeleelundite signaalid.

Hüpotalamuses on toitumiskeskuste kõrval ka keskused, mis vastutavad kaitsmise, ohu eest põgenemise, reproduktsiooni, termoregulatsiooni eest. See käitumise kompleks vastutab indiviidi ja liigi bioloogilise ellujäämise eest. Selline käitumine on tingitud homostaatilistest protsessidest, st organismi sisekeskkonna konstantsusest ning allumatusest teadvuse mõjule.

Limbiline süsteem ja käitumine. Limbiline süsteem koosneb suurte ajupoolkerade koorest ja limbilisest süsteemist. Koor reguleerib ruumi ja ajaga seotud käitumist, samuti vastutab formaal-intellektuaalsete võimete eest. Limbiline süsteem hoiab ülal meeleolu ning valmisolekut tegutsemiseks. Siin paiknebki motivatsiooni- ja emotsioonistruktuur ning mälu. Limbilise süsteemi kaudu peab organism sidet välis- ja sisekeskkonna vahel.

Ajustruktuuride hierarhia. P. D. MacLean (1970) jaotab aju protoreptiilseks, paleomammaalseks ja neomammaalseks.

Protoreptiilne aju koosneb ajupõhimikust, sisaldab stereotüüpseid ja peamiselt kaasasündinud instinkte, mis vastutatavad ellujäämise eest, nad ei ole plastilised ning on seotud stabiilse keskkonnaga.

Paleomammaalne aju koosneb limbilistest struktuuridest. See aju oleks nagu looduse esimene püüe töötada välja teadvus, seda kutsutakse veel vistseraalseks ajuks. Nimetatud aju sisaldab neuraalseid struktuure imetajatele omase käitumise alalhoidmiseks, tema töö põhineb sisemistel kehalistel signaalidel.

Neomammaalne aju koosneb neokorteksist (koorest). See aju analüüsib väliskeskkonnast tulevaid signaale, praktiliselt pööramata tähelepanu sisemistele signaalidele ning loob tegutsemise strateegia. Nimetatud aju planeerib tulevikku ja modifitseerib käitumisseadusi, mille on talletanud paleomammaalne aju.

Seega toimub toitumiskäitumise kontrollimine aju kõige iidsemates struktuurides. Seadused, millele alluvad toidu koguse ja kvaliteedi kontrollimise mehhanismid, ei või olla individualiseeritud, nad pole isegi liigispetsiifilised, vaid on universaalsed bioloogilised seadused. Inimese kulturiseerumine, kunstlikult töödeldud toiduainete tootmine, toitumisega seotud traditsioonid viivad hüpotalamuse keskustes talletatud toitumiskäitumise seaduste patoloogiliste modifikatsioonideni. Selle tulemusena ei ole keskused suutelised oma tööd tegema toitumise ja kehakaalu kontrollimise osas, mis viib kõige tihemini organismi rasvumiseni, harvemini düstroofiani.

Nälja ja küllastumise füsioloogia. Üldiselt on kombeks lugeda, et füsioloogiliselt normaalne näljatunne tekib suhkru vähenemisel veres. Normis näljatunne kaob kas peale toidu sissevõtmist või, kui toidu sissevõtmist ei toimu, aktiveerub fosforülaasi ferment, mis lagundab maksa glükogeeni, tekkinud glükoos jõuab verre, selle kaudu organismi kudedesse ning näljatunne kaob.

Toitumise lühiajaline regulatsioon. Kui näljatundest vabanetakse toidu sissevõtmise teel, on tähele pandud, et normaalne füsioloogiline küllastumine tekib enne seda, kui toidust saadud ained on verre jõudnud. Rahuldumine toimub närimisrefleksi rahuldamisel, lõhnade tajumisel söömisprotsessis. Mehhaanilised retseptorid ja sensorid, mis asuvad suus, ninas ja kurgus, annavad impulsid edasi näljakeskusele.

Edasi hakkavad küllastumismehhanismis osalema hemoretseptorid. Suhkur ja aminohapped, mis tekivad toidu seedimise protsessis, jõuavad retseptoriteni peensoole seintes, mis saadavad signaali toidu vastuvõtmise lõpetamise kohta. Lisaks sellele töötab kaksteistsõrmiksool välja hormooni holetsüstokiniini, mis tekitab küllastumise tunde. Kaksteistsõrmiksoole limaskest eritab seda hormooni kohe, kui soolde satub toit.

On olemas veel reguleerimise termostaatiline hüpotees: madalatel temperatuuridel söövad inimesed rohkem.

Pikaajaline toitumise regulatsioon. On teada, et nagu loomad, söövad ka inimesed tihti ilma nälga tundmata, söövad ette, seejuures ei likvideerita mitte olemasolevat ainete puudujääki, vaid tehakse tasa eeldatavaid kulutusi tulevikus. Loetakse, et pikaajalist toitumise reguleerimist teostab lipostaatiline mehhanism. Nii näiteks hakkavad rasvunud loomad sööma vähem, kuni rasvavarud on ammendatud.

Seega on nii loomadel kui inimestel kaasasündinud instinktiivne planeeritav toidu tarbimine, mille juures ei likvideerita olemasolevat puudujääki, vaid kaetakse tulevikus eeldatav energiakulu. Tulevaste kulutuste ülehindamisest või mitte piisavast ettenägelikkusest tekib rasva ladestumine. Kuid isegi sellisel juhul normi järgi lülitub sisse lipostaatiline mehhanism, väheneb toidu tarbimine ja organism läheb üle endogeensele toitumisele, mis viib kehamassi normaliseerumiseni.

Nälja ja küllastumise patoloogia. Me vaatleme neid patoloogia juhtumeid, mis viivad rasvumiseni.

Lühiajalise regulatsiooni häire. Tärklist sisaldavate toiduainete prevaleerimine toitumisel arendab välja küllaltki suurte reservidega kõhunäärme tegevuse. Pidev ülesöömine viib selleni, et kõhunääre programmeerub suurele sekretsioonile. Insuliin, selle näärme sekreet, soodustab toiduga saabuvate ainete muutmist rasvkudedeks. Organism ise aga jääb näljaseks ning inimene sööb taas. See protsess kestab aastaid, kuni kõhunäärme reserv saab otsa. Selle tulemusena areneb suhkruhaigus. Selle patoloogia puhul ei hakka enam tööle ka glükostaatiline mehhanism, kuna toimub tema retseptorite substraadi - glükoosiga inhibeerimine kudedes suhkru veres kontsentreerumise kõrge toksilisuse tõttu. Tekib paradoksaalne olukord: inimene tunneb nälga veres piisava suhkrukoguse olemasolul, kuid see ei ole organismile kättesaadav substraadiga inhibeerimise fenomeni tõttu. Organism faktiliselt nälgib, samas kui rasvkude kasvab pidevalt.

Kõrge rasvasisalduse tõttu toidus suureneb maksa sekretsioon ja sapphappe resorptsioon. Kui normi piires toimub sapphappe ringlemine 4-6 korda, siis patoloogia korral on see 10 või enam korda ööpäevas. Lisaks sellele on enamik looduslikest lipaasidest substraat-indutseeritavad fermendid ning nende töötlemist organism justkui õpib liigse rasva tarbimisel. Edaspidi on organism juba ette valmis suurte lipaasikoguste töötlemiseks, stimuleerides söögiisu ja maitseeelistusi rasvase toidu suhtes. Paljud rasvad, eriti taimset päritolu, ei kaota organismi imendumisel oma liigispetsifilisust ning organism ei saa neid kasutada energia tootmiseks. Sellised rasvad lähevad rasvkoesse ning ladestuvad selles võõrkoe kapslite kujul, tekitades naha pinnal nähtavaid ebatasasusi.

Pikaajalise regulatsiooni häire. Inimese tegevuse muutudes, mis viib energiakulu vähenemiseni, võivad pikaajalise regulatsiooni korrektsioonid ajas märgatavalt maha jääda või üldse mitte toimuda ning inimene tarvitab rohkem toitu, kui talle vaja. Just seetõttu võtavad aktiivse füüsilise treeninguga tegelenud inimesed kaalus juurde peale seda, kui nad lõpetavad treeningud.

Valgu- või muude eluliselt vajalike asendamatute ainete, nagu näiteks mõningad aminohapped, rasvhapped, vitamiinid, mineraalained jne, poolest vaese toidu tarbimisel, tundes nendest ainetest puudust, tunneb inimene nälja kõrval rahuldamatust, mis viib harjumuspärase toidu ohjeldamatu tarbimiseni, arenedes tihti buliimiaks või toiduga seotud väärastumisteks, näiteks range vegetariaanluse puhul.

Toiduressursside loomulik hooajaline kõikumine tekitab inimestel ja loomadel hooajalist kehakaalu muutumist. Nii näiteks on meie praktikas tähele pandud kaalu tõusmist augustikuus. Sel ajal aktiviseerub rasvkude ise ning tarvitatava aine tulv liigub otse sinna. Toidu tarvitamine sel perioodil ei allu lühiajalisele regulatsioonile. Selle mehhanismi panevad tööle välised faktorid, millest üks on selgelt mingisuguse saagi küpsemine. Me loeme, et inimese jaoks on üks neist faktoritest suurtes kogustes puuviljade ja marjade söömine suve- ja sügisperioodil. Lisaks sellele võib protsess toimida monodieedil, mida inimesed tihti järgivad, püüdes vabaneda liigsest kaalust. Selle tulemusena aktiviseerub rasvkude ning inimesed võtavad kaalus kaotamise asemel hoopis juurde.

Mitte puhtalt valmistatud bakteriaalseid toksiine sisaldav või ebakvaliteetsetest toiduainetest valmistatud toit tekitab ühtedel inimestel diarröa ning toidust vabanemine toimub soolestiku kaudu. Teistel inimestel, mürgitades organismile eluliselt vajalikud koed, muutub toit kättesaadavaks vaid rasvkoele. Seega võib ebakvaliteetne toit endaga kaasa tuua kaalu tõusu.

Tihti tarvitatakse toitu mitte nälja alandamiseks, vaid naudingu saamiseks. Sellise juhtumi patoloogia korral võivad inimesed juurde võtta palju liigset kaalu. Kaalus juurde võtmine peatub ainult organismi funktsioonide olulise häire korral.

Toitumise baasil areneb välja mitmeid automatisme, mis põhinevad tinginstinktidel. Automatism on käitumiselement, mida ei kontrolli teadvus. Näited omandatud automatismidest: iga tulekuga kesklinna või supermarketisse käib kaasas kohviku külastamine, iga kohtumine sõpradega muutub pidusööminguks jne. Automatismid nõuavad kohest rahuldamist, muidu tunneb inimene end õnnetuna. Automatismide rahuldamiseks tarvitavad inimesed palju liigset toitu, selle tarvitamine ei allu hüpotalamuse keskuste kontrollile, kuid kuulub limbilise süsteemi tegevuse alla, mis vastutab emotsionaalse sfääri eest. Kehakaal asub väljaspool kompetentseid keskusi.

Suurenenud rahutus, valmisolek stressisituatsiooniks toob kaasa noradrenaliini paiskumise verre. Noradrenaliin mõjub näljakeskusele ergutavalt, kasvab toidu tarvitamine.

Seega viib kehakaalu tõusuni terve rida patoloogilisi seisundeid, mis on tingitud toitumiskeskuse erutamisest valesignaalidega või sideme katkemisest hüpotalamuse toitumiskeskuste ja limbilise süsteemi vahel. Viimasel juhul kaob toitumiselt loomulik kontroll ja regulatsioon. Kõikidel liigset kehakaalu omavatel inimestel on ühel või teisel määral toitumise regulatsiooni keskmehhanismide patoloogiad ning selle tulemusena toitumise füsioloogia patoloogiad.

Toitumise funktsioon kui organismi üks põhifunktsioon on programmeeritud aju fülogeneetiliselt iidsesse ossa ning nõuab vabastamist nendest teadlikest sättumustest, mis väärastavad inimese toitumiskäitumist. Biokompensatsiooniline lähenemine lubab suurendada toitumise ning toitumisega seotud käitumise bioloogilisemaks muutumise astet, mis viib patoloogiate kaotamise ning inimese jaoks normi piiresse jääva kehakaalu saavutamiseni. Seejuures tuleb märkida, et toitumishügieen, mustakartlikkus, nõudlikkus ja valivus toidu suhtes, lõppude lõpuks ettevaatlik suhtumine toidusse kuulub samuti bioloogiliste faktorite hulka ning on talletatud tingimatute instinktidega, samuti on see üks olulisi faktoreid indiviidide ja liikide ellujäämisel. Kuigi kirjanduses (J. V. Neel, 1970) kohtab märkusi selle kohta, et mõningatel pärismaalaste hõimudel puudub püüe hügieeni suhtes, arvame me, et see on hõimu taandarengu ning loomulike seaduste kadumise märk, mitte aga inimese normaalsete bioloogiliste liigiliste omaduste kinnitus. Nende kaasasündinud instinktide ülesäratamine biokompensatsioonilisel lähenemisel annab võimaluse kehakaalu pikaajaliseks stabiliseerumiseks.

Kirjandus

P. D. MacLean „The Triune Brain, Emotion and Scientific Bias. Intensive Study Program in the Neuroscience”, New York, 1970

G. Grossmann „Kõhnumise programm”, G. G IB ja ÕK, 1995

G. Grossmann „Kõhnumise videokursus”, VHS, G.G IB ja ÕK, 1998

G. Grossmann «Videokurs pohudanija», VHS, G.G IB ja ÕK,1998

G. Grossmann «Programma pohudanija», VHS, G.G IB ja ÕK, 1995

G. Loogna „Anatoomia atlas”, Tallinn, 1996

J. V. Neel „Lessons from a Primitive People”, Science, 170, 1970

R. F. Schmidt, G. Thems „Inimese füsioloogia”, Tartu, 1997

Galina Grossmann, bioloogiadoktor

G. Grossmann Inimbioloogia ja –ökoloogia Keskuse juhataja,

Tallinn, Eesti, September 2007